Avaleht
Üldised Põhimõtted

Üldised põhimõtted
Natura-alad
Eesti Natura-protsess
Dokumendid
Seadused
Natura alade kaart
Life-Nature
Looduskaitse EL-is
KKK
Ajakirjandus Naturast
Kontakt
Otsing
  



Hallhüljes

Üldised põhimõtted

Natura 2000 nime kandev üle-euroopaline loodus- ja linnualade võrgustik on loodud selleks, et kaitsta Euroopa väärtuslikke ja ohustatud looma-, linnu- ja taimeliike ning nende elupaiku ja kasvukohti.

Linnastumise, infrastruktuuri ja tööstuse arengu, põllumajanduse intensiivistumise ja üldise saastatuse suurenemise tõttu on sattunud kogu Euroopas ohtu paljud looduskooslused, linnud ja loomad.

150 Euroopas elutsevast imetajaliigist on tänaseks ohustatud pooled; 520 linnuliigist, 180 roomajate ja kahepaiksete liigist ning 150 kalaliigist on ohustatud kolmandik. 10 000 taimeliigist on ohustatud 3000 ja 27 hävimas. Liikide elupaikade hävimisele on aidanud kaasa väetisterohke põllumajandus, soode kuivatamine, jõgede kaevamine kanaliteks jm sarnane inimtegevus.

Natura-võrgustik põhineb kahel direktiivil

Õiguslikult põhineb Euroopa Liidu liikmesriike ühendava Natura-võrgustiku loomine kahel EL direktiivil – nn linnudirektiivil (direktiiv 2009/147/EÜ loodusliku linnustiku kaitse kohta), mille eesmärk on kaitsta linde, ning nn loodusdirektiivil (direktiiv 92/43/EMÜ looduslike elupaikade ja loodusliku loomastiku ja taimestiku kaitse kohta), mille ülesanne on kaitsta looma- ja taimeliike ning nende elupaiku ja kasvukohti.

Liigid ja elupaigatüübid, mille kaitseks tuleb luua Natura 2000 alad, on kirjas loodus- ja linnudirektiivi lisades. Oluline on kaitsta elupaigatüüpe:

  • mis on oma loodusliku levila piires kadumisohus;
  • mille leviala on piiratud;
  • mis esindavad elupaiga tüüpilisi omadusi vähemalt ühes biogeograafilises piirkonnas.

Samas on iga riigi enda valida katsemeetmed, mis peaks tagama ohustatud liikide ja elupaikade säilimise.

Natura 2000 aladeks ei tule valida kõiki linnu- ja loodusdirektiivi liikide leiukohti ega elupaigatüüpide esinemisalasid, vaid ainult nende esinduslikum osa. Oluline on välja valida iga liigi ja elupaigatüübi kaitseks niipalju alasid, et oleks tagatud nende säilimine ka järeltulevatele põlvedele.